Eestimaa, su mehemeel,
                     pole mitte surnud veel....

Eesti hümni poleemika ja rahvusriigi paatoslik algus

Alapealkirjaga "Eestimaa, mu isamaa" 

I osa 12-osalisest lühilugude sarjast: "Rääkimata lood EW 100"

Artiklisarja inspiratsiooniks tuleb lugeda Eesti uuema muusika loojat Grete Paia't looga "Rääkimata lood"

Tartu rahuga kroonitud Eesti Vabadussõja mitukümmend korda suurema vaenlase vastu võitnud rahvaväe kõrgem sõjaväeline juhtkond (allreas: Andres Larka, Jaan Soots, Johan Laidoner, mereväe ülem admiral Johan Pitka, Rudolf Reimann, ülareas vasakult esimesed kolm: vana õkva Ernst Põdder, Arthur Lossmann ja kindral Tõnisson; ülejäänud lubatud tuvastada lahkelt lugejate poolt kommentaarides)

 Pildilt puuduvad (sümboolses mõttes) Vabadussõja legendaarsed väejuhid: Julius Kuperjanov ja Soomusrongide divisjoni ülem kpt Anton Irv, kes andsid vabaduse alterile kõige kallima anni: oma elu

Soome helilooja Frederic Paciuse 1848.a. loodud muusikapala "Maamme" muutumine nii Eesti kui Soome rahvushümniks (küll muidugi erinevate sõnadega) ei saa kindlasti pidada mingiks tööõnnetuseks, vaid täiesti normaalseks 19.sajandi keskpaiga rahvusluse suureks sünnipuhanguks Euroopas. Eestlased ja soomlased on vennasrahvad, kelle vaimsed ärkamisajad olid tihedalt omavahel seotud. Kultuuriline läbikäimine oli palju tihedamki, kui see on näiteks tänapäeva "globaliseerunud" ajastul. Seetõttu pole imestada, et nagu ka rahuseepostel, on meie hümnidelgi palju ühist.

Samal ajal tuleb ausalt tunnistada, et hümni poleemika on läbi käinud arutlustes läbi Eesti ajaloo korduvalt ja täiesti põhjendatult - maailmas on vähe riike, kes sooviksid endale hümne, mis on teatud mõttes "koopiad" teiste omadest. Ja erinevalt eeposest, mida saabki ainult ühe korra luua, on hümni puhul võimalik siiski rahva soovil ka muutusi ja asendusi teha.

Autori juhtmõte siinkohal ongi soovituseks kõigile tänastele patriootidele ja ka konservatiividele: igas algatuses ei maksa näha kohe vandenõud. Kui mõni (või mõni hulk) rahvuslikult meelestatud inimesi, nagu näiteks ajakirjanik Alo Raun, käib välja idee (või õigemini meenutab vana ideed) võtta riigi hümnina kasutusele mõni originaalne eesti lugu, siis selles tuleb näha pigem ausat patriooti, kui kurja vandenõulast.

Arvamusi, nagu alati, on sellistes küsimustes kahte lehte - ja kui enamus arvabki, et Eesti hümn peaks jääma endiseks, siis ei ole ju midagi halba, kui kord kümne aasta jooksul mõni Eesti patrioot või rahvuslane selle küsimuse uuesti püstitab ja seda siis ka vastavalt arutatakse/hääletatakse.

On selge, et üks põhjus, miks hümni poleemika on korduvalt tõusnud ja tõstatatud, pole mitte üksnes soomlaste hümni kopeerimises, vaid selles, et tänane ametlik Eesti hümn ei ole kõlalt ega värvilt kuigi eestlaslik. Sõnad on küll paatoslikud, kuigi pisut ka aegunud, viis ise aga täiesti ebaeestlaslik. Midagi pole teha, kes on Soomes pikemalt elanud või soomlastega kokku puutunud, ilmselt teavad, millest ma räägin.  Asi on selles, et eestlased on soomlastega võrreldes täielik lõunamaa rahvas. Soomlaste tunnetes puuduvad tugevamad emotsioonivärvid või sära - mis eestlast jääb alati ja igaveseks saatma. Ka kõige tuimemat eestlast. See probleem peegeldub ka hümnis. Mina olen teda tänu sõjaväes teenimisele pidanud mitmeid sadu kordi laulma, lisaks laulupidudele ja koori esinemistele - midagi pole teha, kuigi lool on pikk ajalugu ja uhke viis, ei ole ta väga eestlaslik lugu. Eriti kui võrrelda tänast hümni tõeliste Eesti isamaaliste lugudega (olgu näiteks "Mu isamaa on minu arm", "Kaunimad laulud", "Põhjamaa", "Eestimaa, mu isamaa" jt).

Fakt on, et peamiseks põhjuseks Fr.Paciuse loo püsimisel riigi hümnina sai selle pala vanus. See oli kõlanud esimesel üldlaulupeol ja peeti kõige vanemaks üldiselt väärtustatud isamaaliseks looks. Samal ajal ei tohi me unustada, et Vabadussõtta läks tuhanded koolipoisid lauldes spontaanselt: "Eestimaa, mu isamaa" (tuntud ka viimase salmi järgi pealkirjaga "Eestimaa, su mehemeel"). See pole päris tühine tähelepanek, arvestades, et just Vabadussõja käigus tekkinud vaim ja patriotitsm oli see, millest sai alguse Eesti riik.

https://www.youtube.com/watch?v=PdepQ2nxFdI (Georg Otsa isa, Karl Otsa esituses)

https://www.cfe.ee/cantus-book?code=66&l=25&filter=1

Eestimaa, mu isamaa
Kuis mull’ armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
Sinu viimsed tammepuud,
Siiski hüüavad mu huuled:
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,:

Eesti vaprad vanemad
Vaimuvallast vaatavad,
Peas neil paistvad pärlikroonid,
Võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
:,: Kuldsed kandled palmipuust. :,:

Eestimaa, su mehemeel
Pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
Suure sõjakäraga:
Truuks jääme isamaale
:,: Viimse veretilgani! :,:

Tuleb muidugi nentida, et olemuslikult on nende sõnade kaudu tegemist ikkagi sõjalauluga ja päris samasuguste sõnadega ta hümniks ei sobi - samas kui II ja III salmi sõnad osaliselt ümber kirjutada, tuua sisse mehemeele kõrval ka õrn naisekäsi, siis võiks sellest täiesti arvestatava hümni saada. Väga suure ajalooga hümni seejuures. Verega võidetud hümni. Jah, tuleb märkida, et seda lugu /sõnu tunnevad paljud ka Vabadussõjalaste liikumise järgi. Kuid Vabadussõjalased võtsid tolle loo kasutusele just innustuna Vabadussõja vaimust ja eeskujust, seda ei valitud juhuslikult. Seetõttu ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi ühe poliitilise jõuga seotud isamaalise looga.  Samas tuleb ka märkida, et Vabadussõjalastele peale määritud fashistlik kujutamine on tegelikkuses täielik laim ja ei vasta tõele. Tegemist oli siiski ühtede tõsisemate patriootidega Eesti ajaloos, kes olid ka ise rindel Eesti vabaduse eest võidelnud. Vabadussõjalaste liikumise ajalugu on muidugi omaette äärmiselt huvitav peatükk ja ehk õnnestub nende tugevalt isamaalist poliitliikumist ja nende mõju Eesti ajaloole kujutada kokkuvõtvalt mõnes teises "Rääkimata lugude" osas. On moraalne kohustus ja tõsine puudujääk siiamaani,  lõpuks ometi rehabiliteerida Vabadussõjalased Eesti Vabariigi Riigikogu poolt, parandamaks ajaloolist riiklik-juriidilist ülekohut.

Johannes Soodla, Paul Hansson, Artur Sirk

Rääkides aga lühidalt veel isamaalistest lugudest ja nende sobivusest hümnideks, siis eestlased on ju  maailma mõistes suur laulurahvas. Seetõttu mingit täiesti uut hümni (nagu 1935.aastal üritas Eenpalu) kindlasti Eestil vaja otsida pole, küll võiks kaaluda, kas mõni olemasolevatest uhketest patriootilistest lugudest, mis rahva seas populaarsed ajaloos on olnud ja suurt ajaloolist pärandit kannavad, võiksid sobida Eesti riigi ametlikuks hümniks tulevikuks. 

Välja võikski artikli lõpetuseks  käia siin vähemalt 3-4 head alternatiivi (millest osasid pole ka hümniks varem pakutud, kuid kõigile kriteeriumitele vastaksid):

"Mu isamaa on minu arm" (L.Koidula, kas Kunileiu või Ernesaksa versioon)

"Eestimaa, mu isamaa" (Schulz, Kuhlbars)

"Kaunimad laulud" (Fr.Saebelmann, P.Ruubel)

"Laul põhjamaast" (E.Vetemaa, Ü.Vinter)

Äärmiselt sümpaatne ja kaunis rahvusromantiline  (ja 1980-tel uuesti populaarseks tõusnud) on ka baltisakslase Körberi kirjutatud "Mu isamaa armas" (M.Körber). 

Selle loo puhul tuleb küll nentida, et hümniks on ta pisut liiga lüüriline ja naivistlik - kuid rahvaüritustel ja laulupidudel võiks selle loo taas 1980-te eeskujul au sisse tõsta. https://www.youtube.com/watch?time_continue=33&v=IcJNpey7snc